Tallinna Sulgpallikeskus
sulgpall
internetiturundus Kodulehed SEO HTML5 Twitter Koduleht Investeerimine

Sulgpallist: Mare Pedanik

Kuidas sa ennast tutvustaksid

Õppinud olen Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiajalugu.
Töötan Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses, kus püüan koos äärmiselt
sümpaatsete kolleegidega kaasaegset kunsti inimestele veidikenegi
lähemale tuua. Salaarmastuseks on graafika ja Tallinna
Graafikatriennaal. Hetkel olemegi kokkuvõtteid tegemas tänavusest
Tallinna XIII Graafikatriennaalist "Maapagu/inExile".

Hobiks on põldude ja metsade vahele rajatud maakodu.


Kuidas ja millal sa sulgpalli mängima hakkasid?

Arvatavasti 1973. aastal.

Oli sinu esimene treener Koit Muru, kuidas algus oli?

Treeneriga mul vedas, selleks oli tõepoolest Koit Muru. Paljud Tallinna 7. Keskkoolist ja ka meie klassist käisid sulgpallis. Seda muret mul polnud, et kodus kehaliselt liikuda poleks saanud – elasin Meriväljal ja päevad möödusid enamasti õues venna ja naabripoisiga. Kui aga ema rääkis, et ka ühe tema kolleegi poeg (Hans Kaldma) käib sulgpallitreeningul – tekkis suurem huvi. Saigi mindud, alul koos vennaga –julgem oli. Mäletan, et päris saamatu ma polnud, võistlusmängus sain üsna peagi nii mõnestki varem harjutanud klassikaaslasest jagu.

Oma esimest võistlust mäletad, kuidas läks?

Tegelikult ei mäleta. Mäletan esimest “välisvõistlust” Peterburi. Ei julgenud hästi kodus rääkida, et pean sõitma võistlustele. See oli midagi nii teistmoodi. Mitmendaks jäin – ei tea, aga treener kinkis pühendusega märkmiku “hea esinemise eest Leningradis”. Üldiselt meenuvad esimeste võistluste pähe lõputu ootamine ja tohutult pikad päevad Luise tänava (Merekooli) võimlas.

Treeningpäevik ja Mare, sobisid hästi kokku. Kui mõni juhuslikult veel alles on ja sa sinna sisse piilud, meenuvad treeningud, mis sealt välja tooksid?

Mõnda aega pidasin sundkorras treeningpäevikut. Mulle ta abiliseks ei olnud ja tagantjärele tunduvad sissekanded formaalsustena. Sportlikus mõttes ta väärtust ei oma, küll on aga tore meenutada treeningkaaslasi ja treeneri märkusi, meeleolusid. Olulisem asi, mida Muru käskis järjepidavamalt täita, oli järguraamat. Sinna sai kirja pandud kõik võistlused ja tähtsamad võidud. Seda suutsin mõned aastad kauem pidada.

Viljandi spordilaager - mis sellega meenub?

Esimene kord ei tahtnud üldse minna. See oli täiesti vastuvõtmatu – mul suvel kodus muudki teha kui sundkorras kuskil laagris istuda! Andsin siiski alla ja läksin. Olin sulgpalliseltskonnas pesamuna ja ühes toas Tiina Sepa, Merike Vaimeli, Saima Nikkeli ja Marika Dolotovaga (Lõhmus) (vabandan, et kasutan neiupõlvenimesid….). Hiljem vahetas kellegi välja Kaire Vaimel. Legendideks on kujunenud ümberjärvejooksud - minule kui kõige pisemale (olin ka väga väikest kasvu) tehti erand – jooksin teise obeliskini. Mulle pole kunagi kontimööda olnud pika maa jooksmine – lihtsalt võhma pole. On kahte tõugu inimesi – võhmaga ja võhmata. Mina olen see teine tõug ja raskelt annab see tunda ka sulgpalliväljakul. Loomulikult puudus mul ka püsivus iga päev jooksmas käia ja võhma treenida – selleks, et kui siis kuu aega ei treeni (suvel) on kõik jälle tuksis ja stardid taas nullpositsioonilt………. Hiljem kujunes Viljandi järv nagu mingiks feti¨iks ning ainult ümberjärvejooksuga sai lunastada kuuluvust omada hulka.
Laagri edukus olenes palju ka teistest spordialadest – sageli olid meiega ühel ajal lauatennisistid, aerutajad, poksijad, võrkpallurid, vibusportlased. Meenuvad veel Jõudi Spordihoone Viljandis (millele nüüd teine, veidi suurem osa liidetud), Muru korraldatud teooriatunnid ja “jalgade töö” jälgimine filmidelt, sünnipäevad, hommikujooksud trepimäel või lossimägedes, “raksus” käimised, linnasaun, kulinaariapood ja saiavorm, kali peale trenni ja tohutult palju muid pisiasju, mis üksteise kõrvale ja peale asetades moodustabki üsna suure osa meie elust, mille oleme tegelikult elanud paljudega külg külje kõrval. Kogu seda olemist hoidis aga koos hea haldjana treener Muru.
Hiljem (peale keskkooli lõpetamist) käisid mitmed meist n.ö treenerina Murul abiks, usun, et rohkem kui treeneriks olemisega oli tegemist nostalgiaga, püüdega pikendada lapsepõlve ning veelkordselt nautida Viljandi laagri mõnusid. Korra või kaks sai oldud ka laagriülema asetäitja (Ilo Tombergi ajal).

Tulid Eesti meistriks NÜ- NP - SP mitu korda, milline meistri tiitel kõige raskemalt tuli?

NÜ- 7 korda;
NP – 6 korda: 5 korda Marina Rajevskajaga (Kaljurand), 1 kord Ann Avarlaiuga (Mardla);
SP – 8 korda: 2 korda Alfred Kivisaarega, 2 korda Peeter Ärmpaluga, 2 korda Peeter Munitsõniga; 2 korda Einar Veedega. Sellise mälu eest tänud sulgpalli kodulehele…… Minu viga on see, et pole kunagi endale teadvustanud ega järjestanud võistluste tähtsust. Võib olla on see päästnud liigsest närveerimisest. Võistlusi toimus palju ja tulemuste kokkulöömine oli rohkem Muru rida. Minu jaoks oli olulisem mõni üksik hetk või mängusituatsioon, meeleolu, tunne, mille andis endast jagusaamine. Aga arvan, et kaks viimast segapaari võitu Einar Veedega on olnud ühed olulisemad – poleks lootnud peale sulgpallist loobumist veidi enam kui paariks aastaks, et hiljem harrastajana jätkata, võib veel võita meistritiitleid. Siinkohal tuleb muidugi au anda hea partneri valikul……Selles suhtes on mul kindlalt hea maitse.

Sa olid väga edukas mängija, miks sa treeneriks ei õppinud?

Pole ennast kunagi nii heaks pidanud, et võiksin teisi õpetada.
Kuid olles nüüd aastaid hiljem jälginud Euroopa tippmängijate kohtumisi pole kahtlust, et praegustes tingimustes ja parema tervise korral oleksin siiski unistanud saada väga heaks mängijaks ning oleksin tahtnud olla tippudega konkurentsis.

Segapaaris partnerina oled sa alati olnud väga nõutud tüdruk. Mida poisid sinu ärarääkimiseks teinud on?

Selle kohta ei oska ma öelda kui nõutud tüdruk, aga segapaar on tõepoolest mu lemmik. Ärarääkimine on kahepoolne ja tunnetuse küsimus. Mul on oma väike kavalus kah - võhma osas (vt. märkus eelpool) saab loota partneri peale! Segapaar on kiire reaktsiooni, nutikuse, väljaku nägemise, kindla närvi, hea läbisaamise, palli ja teineteise tajumise mäng. Pead lihtsalt teadma, et usaldad oma partnerit ja tema sind. Minul on partneritega (ka naispaari) väga vedanud, nad on mind alati hoidnud. Mulle kohe kuidagi ei meeldi kui peale mängu arutatakse, et mängiti ju partneri peale ja seepärast see kaotuski nobe tulema. See on väga rumal jutt ja näitab rääkija enda vastutustundetust või küündimatust mängustrateegiat korraldada. Minul nii pole juhtunud. Partneri viga on sama loomulik kui minu enda või vastase oma. Pole vahet kumb vea teeb. Aga hästi hea tunne on pärast ilusat ja tugevat mängu. Olgu tulemuseks kasvõi kaotus.
Segapaaris olen lisaks eelpoolnimetatuile noorteklassis mänginud Peeter Pajustega, harrastajana alustasin Toomas Ristlaanega ja viimased aastad naudin mängimist Rein Nuudiga.

"Taskunaine", kes ja miks sind nii kutsus/kutsub?

See on ajast kui mängisin Peeter Ärmpaluga – olin ju pisikest kasvu, nagu “taskunaine”. Sõbralike treeningkaaslaste sõbralik tögamine.

Liidu koondise testid, millised need olid?

Mina nii väga Liidu koondise kandidaatide ridadesse pole kuulunud. Tiit Vapper ja Katrin Paeväli (Aru) olid suuremad tegijad. Teste sai tehtud küll – Dnepropetrovskis, kiiruse ja reaktsiooni teste. Olla hästi läinud. Mingeid laagreid mina välja poleks kannatanud. Omal ajal jätsingi võistlussulgpalli maha tunde peale, mis tekkis Eesti koondise laagrites Tõrvas jm. – tundus väga ühekülgne ja surus vaimu maha: söök, treening, söök, treening, puhkus, treening, söök, tuba – ikka samad toakaaslased. Füüsiline peaks rohkem vahelduma vaimsega, see hoiab tasakaalus ja annab ka spordis suurema rahulduse. Olin vist liialt õrn tipuks. Mängisin küll mõnda aega NLiidu kõrgliigas (vist olin edetabelis 18nes või miskit sellist; esimesed 16 olid kõrgliigas), aga see aeg ei olnud kõige parem, tuli üksinda mööda Venemaad sõita ja tol ajal oli ju reisimine kaugel mõistuspärasest.

Mida ütleb sulle sõna "Habicht"?

Tuletab meelde aegu kehva plastikpalli seltsis.

Millega sa seostad sõna "Slantsõ"?

Vist põlevkiviga, aga mitte sulgpalliga.

Mis sai Tansaania võistlusest?

Ei tea, see oli vist peale mind.

Katseturniir Mosambiiki sõiduks.

1987 aasta. See oli minu jaoks esimene ja arvasin, et viimane võimalus minna välismaale sulgpalli mängima. Kui kunagi olen pabistanud, siis katsemängu ajal Terje Lalli vastu TpedI võimlas, mäletan ka väljakut. Närveerisime mõlemad nii, et ei suutnud pallingutki väljaku piiridesse lüüa. Vilets, kehv, häbiväärne mäng oli, aga kuidagi õnnestus mul veidi parem olla. Arvan, see oli mu elu kehvim mäng.
Sõit ise oli väga huvitav. Kui midagi võiks nimetada tolleaegseks sõpruskohtumiseks, siis see on just õige nimetus selle võistluse kohta. Kodust kapipealset ehivad siiani kolme esikoha mustast puust kujukest. Nad väitsid, et võitsin Aafrika meistrit……

Mängisid sa ka Pakistani vastu, kuidas läks?

Ei, Pakistani võistkonnas olid mängijateks islamiriigile omaselt ainult mehed. Tol ajal naistel ei lubatud mängida. Küll käisin võistkonnal Moskvas vastas, sest oli vaja inglise keele oskajat, kes nad kohale toimetaks. Ega see kerge olnud kui taimetoitlased satuvad Moskva rongi ja tahavad süüa…….

Millised muljed on jäänud ENSV spartakiaadist 1987?

Kui need olid need võistlused, mis toimusid Kalevi Spordihallis, siis tegutsesin arvatavasti kohtunikuna.

Mis meenub Tartu Lihakombinaadi võistlustega?

Tore hoogne turniir hr. Ulp’i eestvedamisel (kõikide harrastusturniiride eestvedajatele tahaks siinkohal tunnustust avaldada). Peale võistlust puljong ja pirukas ning mõnus koosolemine.

Sulgpalli ajaloos on teada kaks sulgpalli balli 1987 Haljalas ja 1988 Pärnus Tervise puhkekeskuses. Kas praegusel juhatusel tasuks sellele mõelda?

Mäletan neid hästi, sest aitasin ka ise pisut kaasa nende korraldamisel. Kindlasti tasuks ka praegu selle peale mõelda, sest kes see ikka meie spordiala elus hoiab, väärtustab ja meenutab kui mitte meie ise. Mälestused näitavad teed tulevikku, sest eelnevalt kogetu põhjal saame aru oma suurusest ja tegelikust väärtusest. Meil on, mida hoida ja säilitada ning kui kõik see kinni püüda ja talletada, on ka praegustel noortel ja treeneritel palju kergem edasi minna.
Kokkusaamisi ei tuleks aga liiga sagedasti korraldada, arvan iga 5 aasta tagant oleks paras, sest muidu kahandaksime nende võluväge. Ja kokku peaks ajama ehk üles otsima ja teavitama peaks nii paljusid mängijaid Eestist läbi aegade kui keegi iganes teab ja üles suudab leida. Seda püüdsime teha ka Haljala balli ajal.
Olen kuulnud, et tänavu, Eesti sulgpalli 40. aastapäeva tahetakse tähistada peale Tallinn-Tartu linnavõistlust 26. detsembril. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga mina olen veendumusel, et Jõulupühad võiks jätta perekondlikeks pühadeks ja leida meie ühisele sulgpalliperele üks teine kokkusaamise kuupäev.

Olid ENSV Sulgpalliföderatsiooni sekretär ja aasta tagasi kuulusid Eesti Sulgpalliföderatsiooni juhatusse. Kas probleemid on samad, mis 10-15 aastat tagasi?

Enamus probleeme on samad, mis 80ndate teisel poolel ja 90ndate alguses. Elu ise on läinud tunduvalt komplitseeritumaks, kiiremaks, avanenud on rohkelt võimalusi ja tänases maailmas taandub kahjuks kõik rahale. Üks asi on muutunud tohutult positiivsuse suunas, mis 80ndatel oli veel probleemiks – varustus. Selles osas enam probleeme pole. Edasiminek seegi. Kuid finantsilised, struktuursed, regionaalsed, mõttelaadi ja omavahelise suhtluse probleemid või siis ka meie oma kalenderplaani, reeglistiku ning edetabeli põhimõttelised küsimused on jäänud. Mõnda lünka aitaks täita ehk mõni hea teoreetik, kuid praktikutest jääb ikkagi puudu. 2002 aastal alustasime 7-liikmelise juhatusega justkui nullist, sest ükskõik millist lõiku ei vaadanud, kõik oli laokil: alates täiskasvanute ja noorte koondiste ettevalmistusest (garantiide ja koostöö puudumine treenerite ja juhatuse vahel) kuni spordiala propaganda ja ajalooni. Võib-olla teen liiga inimestele, kes on aastaid sulgpalli juhtimise juures olnud ja andnud oma parima, aga sellisena saime meie Sulgpalliföderatsiooni ning kahjuks säärasena tänapäeva tihedas konkurentsis enam ellu ei jää. Ja nii me võitlesime tuuleveskitega ja püüdsime anda oma parima 1,5 aasta jooksul. Loodan väga, et ohtralt kulutatud aeg sulgpalli heaks aitas pisutki Eesti sulgpalli edasi viia.

Kõik mängijad kellega olen rääkinud on sinust rääkinud ainult ülivõrdes. Millised omadused peavad olema heal sulgpalluril ?

Seda on küll väga hea meel kuulda – olen alati arvanud, et sulgpallurid on intelligentsed ja viisakad inimesed…… Aga südame teeb soojaks ikkagi.
Hea sulgpallur peaks olema avala meele, hea tunnetuse, kiire reaktsiooni ja taibuga, tahtekindel, külma närviga, visa hingega riskialdis mängija. Egoismi peab kah paras protsent sekka saama. Kuid kõige olulisem on, et ta peab oskama lugu pidada nii vastasest kui oma partnerist ja iseendast, oskama väärtustada nii võitu kui kaotust ning keda teeb õnnelikuks see, et ta tunneb rõõmu oskusest mängida maailma kõige ilusamast mängu - sulgpalli.

Uudised

Muudatus kalenderplaanis

Seoses Tartu Ülikooli spordisaali (Ujula 4) hõivatusega 02. oktoobril 2010, toimub Paari...


Loe Edasi

Tallinna Sulgpallikooli ootab uusi õpilasi!

Kui sind huvitab, mis tunne on mängida sulgpalli Eesti parimate treenerite käe all, kasuta...


Loe Edasi

Yonex Cup tabelid ja ajakava

Yonex Cup 2009 I tabelid ja ajakava.


Loe Edasi
 
Tallinna Sulgpalliklubi :: GSM +372 53 475 981 :: e-mail: info@sulgpall.ee
Kõik õigused reserveeritud "Tallinna Sulgpalliklubi" 2002 - 2009 Tallinna Sulgpallikeskus, veebilahendus: wibes.ee mi
t>