Tallinna Sulgpallikeskus
sulgpall
internetiturundus Kodulehed SEO HTML5 Twitter Koduleht Investeerimine

Sulgpallist Tiit Vapper

Kuidas ja millal sa sulgpalli mängima hakkasid ?

Esimest korda mängisin sulgpalli märgitud väljakul ja üle võrgu 7- või 8-aastaselt oma vanemate tuttavatega suvisel koolivaheajal. Millegipärast esitasid mu täiskasvanud vastased kiitvaid hinnanguid ja mäletan põnevaid heitlusi, mis tekitasid mulje huvitavast spordialast. Igatahes kinkisid mulle vanemad peatselt sulgpallireketid, millega läksin 1969.a. (9-aastaselt) esimest korda treener Koit Muru sulgpallitrenni. Treener Muru soovitas mul küll nii ilusate reketitega minna metsa jäneseid taga ajama, kuid andis siis „päris“ reketi ja asus juhendama.

Elasin tollal Mustamäel, kus juba koolieelikuna ja hiljem sai väga palju sportmänge mängitud. Naabermajades oli hulgaliselt enam- vähem samaealisi poisse, kel oli vaja huvitavat tegevust. Õnneks oli vanemaid poisse, kellest üks oli eriti tubli, praegu tuntud kui end. EV suursaadik Venemaal, Jüri Kahn, kes pani poisid palli mängima olles ise heaks eeskujuks. Jüri ehitas jääväljaku, märkis suure jalgpalliplatsi (heinamaal, mis praeguseks ammu suurhoonesid täis ehitatud) jne., kus rassisime pidevalt vutti taguda ning talvel jääväljakul ja tänavatel jäähokit mängida (imelik- siis oli tänavatel paks jää ja lumi). Loomulikult mängisime ka kõikvõimalikke teisi pallimänge. Arvan, et selleks ajaks, kui Tallinna 7. Keskkooli 3. klassi koolipoisina trenni läksin, olin juba „kogenud“ ja ambitsioonikas sportmängude huviline, kusjuures eelnevad suvised sulgpallimängud olid oluliselt kergitanud enesekindlust just sel alal. Olulist rolli sulgpallimängu valikul mängis asjaolu, et treener Muru kasutas treeningute läbiviimiseks minu kooli võimlat ja seetõttu on palju erinevate põlvkondade mängijaid just Tallinna 7. Keskkoolist. (Tegelikult oli see võimla eelkõige kauni sõjaeelse arhitektuuriga koolihoone aula, mis muuhulgas spordi teenistuses olles enam nii kaunis ei olnud.)


Mäletad sa oma esimest võistlust ? Millised olid tulemused ja mis
meeldejäävaim hetk esimesel võistlusel?


Esimest võistlust mäletan üsna ähmaselt. Need olid noortevõistlused, mis peeti endise Kalatööstusliku Merekooli võimlas Luise tänaval. Treener Muru pani mind seal mängima ainsana sellest seltskonnast, kellega samaaegselt sulgpallitreeninguid alustasime. Vanuseliselt olin E-klassi mängija, kuid võistluste kõige noorem vanuseklass oli C. C-klassis mängis näiteks suur poiss Peeter (Ärmpalu), kuid kui õigesti mäletan, siis Peeter vist haigestus ega võtnud osa. Konkreetseid tulemusi ma kahjuks ei mäleta, kuid vist läks üllatavalt hästi.
Järgmistel „esimestel“ võistlustel mängisin alati endast ühe vanuseklassi osas vanematega ja umbes aasta jooksul oli seal mul konkurendiks esikohale minust aasta kauem treeninud ja 2 aastat vanem Sass (Aleksander Dolotov, noorteklassis väga tugeva sulgpalluri, Marika Lõhmuse, vend). Kuid areng oli kiire ja sulgpallisport pakkus palju lõbu ning vaimset ja füüsilist rahuldust. Tundus, et olen pidevalt „vana“, võistlesin vanemates vanusegruppides ning võitsin (olin ilmselt niivõrd ambitsioonikas, et ei arvanudki, et kus võistlen, seal ka kaotada võiksin) ja käisin võistlusreisidel endast palju vanematega (tegelikult kuni sulgpallurikarjääri lõpuni). Näiteks 1955.a. sündinud ja nooremate N.Liidu meistrivõistlustel (Dnepropetrovskis) oli meestest Eesti koondiseks Peeter Ärmpalu (s.1956) ja mina (s.1960). Meil läks üsna hästi, kuigi konkurendid olid minust kuni 5 aastat vanemad ja mina neist poole pisem (13-aastasel on võrreldes 18-aastasega tohutu füüsiline defitsiit). Seega sain osaleda 6 aastat järjest N.Liidu noorte absoluutsetel meistrivõistlustel (A-klass, noorematel olid mitteametlikud meistrivõistlused).

Edaspidi suurenes võistlustihedus N.Liidus ja juba alates 15-16 -aastaselt reisisin sageli üksinda Venemaal võistlustel ja laagrites, kuivõrd treener pidi ju teiste õpilastega tegelema. Võistlusi oli suhteliselt palju, individuaalturniiridele kutsuti edetabelikoha alusel, võistkondlikel oli tore, et sai olla koos koduste sulgpalluritega, kellest mitmed tänaseni head klubikaaslased.

Milliseid saavutusi sa enda jaoks tähtsamateks pead ?

See on raske küsimus, sest olin sunnitud loobuma tippspordist parimas arenguperioodis. Ma ei omistanud senistele võitudele suuremat tähtsust, kuivõrd kõik oli veel saavutamata, aga olulised saavutused olid käeulatuses.

Esimene suur võit oli 1974.a. N.Liidu mitteametlikud C-vanuseklassi meistrivõistlused (Rjazan), kus oli tohutu osavõtjate arv ja väga paljude mängudega pingeline võistlus. Võitsin selle turniiri, finaalivastaseks oli Dajanov (tollal Sverdlovskist). Sama esikohapretendent oli mul vastaseks ka N.Liidu mitteametlikel B-vanuseklassi meistrivõistlustel (nn traditsiooniline Dnepropetrovski turniir), mille võitsin 1976.a. Hiljem mängisime korduvalt koos N.Liidu noortekoondises („junior“ rahvusvahelises tähenduses) ja võitsime auhinnakohti vahel meespaarismängu mängides. Võimalik, et samuti oleks läinud N.Liidu noorte ametlikel absoluutsetel meistrivõistlustel (1978), kuid umbes 3 kuud ennem neid võistlusi toimunud põlveoperatsioon tingis vahetult pika pausi, mille kestel sain vaid üldfüüsilist vormi ujumisega hoida. Kaotasin veerandfinaalis. See on ka kuni tippspordist loobumiseni (umbes 22-aastaselt) ainus kaotus N.Liidus endavanuselisele.

Võistlusi oli mul sel ajal päris palju, kõikidest ei saanud küll osa võtta, sest pidi ka ju koolis käima, hiljem ülikoolis jne. Olulised võistlused kestsid kaua- näit. N.Liidu meistrivõistlustel oli 2-päevane võistkondlik turniir, siis puhkepäev, seejärel 3-päevane individuaalturniir. Kuulusin ju alates 16-aastaselt nii Eesti täiskasvanute, juunioride (kuni 21-aastased, Eestis juunioride mv ei peetud) ja noorte (kuni 18-aastased) koondistesse. N.Liidu meistrivõistlustele ja ka teistele olulistele üleliidulistele turniiridele kutsuti personaalse edetabelikoha alusel, st enamasti võistlesin Eestist üksinda. Mitmetelt neilt võistlustelt sain auhinnakohti, kuigi alati oli keeruline paarismängudega. Teistel olid regulaarsed partnerid- sarnase mänguklassiga võistkonnakaaslased. Mina pidin alles võistlusel partneri leidma. Näiteks mäletan, et sain 3.koha segapaarismängus tugeval üleliidulisel turniiril Mogiljovis ühe valgevenelannaga.

Kui loetleda võistlusi, mis mulle tollal olid olulised tugevuse järjekorras, siis saaks ehk sellise rea:
N.Liidu noorte meistrivõistlused (noorteklassis)
N.Liidu täiskasvanute meistrivõistlused
N.Liidu juunioride meistrivõistlused
N.Liidu ametiühingute meistrivõistlused
N.Liidu spordiklubide meistrivõistlused
N.Liidu karikavõistlused (peeti erinevate etappidena, vist igakuiselt)
traditsioonilised üleliidulised turniirid (Dnepropetrovsk, Riia, Jerevan, Moskva jt.)
(lihtsalt) üleliidulised turniirid, mis vahel olid maksimaalsel tipptasemel
N.Liidu üliõpilaste/ ülikoolide meistrivõistlused
jt.

Noorteklassis olid veel N.Liidu spordikoolide meistrivõistlused jpt.

Kahjuks on praktiliselt kõik diplomid, medalid jms. kadunud või hävinenud. Koolipoisina andsin diplomid treenerile, kust need jõudsid kooli juhtkonnale, mis sageli riputati teadetetahvlile eesmärgiga lihtsamalt koolist võistlustele pääseda. Sinna need kuhugi jäidki. Sama lugu oli Tehnikaülikoolis, kus tulemused aitasid treener Harry Ermi abil pääseda võistluste eesmärgil koledast kohustusest osaleda 1 päev nädalas (üldjuhul laupäev) toimunud karmist sovettide militaarjubedusest.

Kui ülalkirjeldatud võistluskalender lubas, siis osalesin võistlustel Eestis. Minu mälu ei klapi näiteks Eesti meistrivõistluste kohta avaldatud ametlike tulemustega. Treener Muru lubas mul esimest korda võistelda täiskasvanute meistrivõistlustel 1975.a. kevadel 14-aastasena Aseris (huvitav- treener ei soovinud, et ma liiga noorelt võistleksin täiskasvanutega). Seal kaotasin veerandfinaalis. Hiljem olen enda teada osalenud kolmel Eesti MV-l, kuid trükis avaldatud materjalid väidavad vaid 2 meistritiitlit. Huvitav oleks vanad võistlusprotokollid üles otsida.

Tore, kui leiaks üles vanad materjalid, mis toonaseid võite ja mänge meelde tuletavad. Ka treeningpäevikud pidin Moskvasse ära andma, siis anti tühi vastu. Viimane, kuid väga lühike, on alles, aga isegi seda on raske dešifreerida- ruumi oli kirjutamiseks vähe, nimesid, võistluste nimetusi jms. lühendasin selliselt, mida enam ei mõista.

Ega tollal ei olnud ka kellegi ees kiidelda- sulgpall oli enamiku arvates sama vägev sport kui keksumäng ja sulgpalluritest sõbrad teadsid tausta ka ilma diplomite ja medaliteta. Ega tegelikult enam ei olegi midagi taastada- mina ei mäleta ja omal ajal polnud ka kellelegi neist sündmustest ja saavutustest rääkida. Igaühel omad rõõmud ja mured. Nii mõndagi teaks ja mäletaks treener Koit Muru, aga kahjuks ei ole teda enam meie hulgas.

Seega ainus saavutus ongi see, mis oli tegelikult eelduseks järsult katkenud sulgpallitulevikule- toonase N.Liidu mängutase.


Oled kuulunud NSVL noorte koondisesse. Kuidas sealsed tingimused ja inimesed olid ?

Tegelikult ei olnud tollal üldse sellist asja kui „koondis“, ei noortel ega täiskasvanutel. Kes olid, need olid koondise kandidaadid, koondis moodustati ühekordselt konkreetse võistluse eesmärgil. Nii noorte kui täiskasvanute puhul oli nimekiri, mis koosnest 12-st mängijast. Vahel nimetati ka treenerite poolt koostatud järjestuse alusel (katseturniiride tulemused kombineeritult kellegi suvaga) 1-6 mängijat esimeseks koondiseks ja 7-12 mängijat teiseks koondiseks. Mina olin siis esimeses noortekoondises, mis kutsuti eraldi omaette kokku ennem võistlusi.

Umbes aasta ennem tippspordist loobumist kuulusin N.Liidu täiskasvanute II koondisse ja sain isegi lühikest aega stipendiumit. Seega võin tänapäevases mõttes ennast endiseks professionaaliks nimetada (ennem mind oli vist selline staatus ka Reet Valgmaal). Kõik oli ees, mingit seisakut sportlikus arengus ei olnud tekkinud, vorm vaid tõusis- kui vaid oleks teadnud, et ees ootab järjekordne põlveoperatsioon…

Noortekoondise lugude pajatamiseks tuleks üks õhem raamat kirjutada- „nalja“ oli küllaga.

Noortekoondisega oli jällegi nii, et pidin konkureerima kuni 2 aastat vanematega. Rahvusvahelise määratluse kohaselt peeti „juunioride“ meistrivõistlusi „minu ajal“ neile, kes olid sündinud varem kui aug.1958 (minul 06.60). Sellegipoolest ei olnud mul probleeme olla esimese 6 hulgas. Põhiline võistlus, milleks valmistuti, oli Maltal toimunud Euroopa meistrivõistlused.
Peamine laagripaik, kus olid treeningud ja katsevõistlused, oli Nižni-Novgorodi lähedal asuv Bor. See on tsaariaegne suvilarajoon poollagunenud puithoonetega, mille kõrval oli uus ja korralik spordihoone. Kehv oli see, et laagrid olid talvel ja Venemaa 25-30ºC külma on lausa jube, eriti kui 6 inimese magamistoa sein läbi paistab. Kui kodus oli N.Liidu treenerite poolt keelatud (tungivalt mittesoovitatav) suusatamine, uisutamine vigastuste vätimiseks (ka jõualad, et koordinatsiooni ei rikuks), siis algas iga päev magamishoone kõrval õues oleval jääväljakul hommikuvõimlemiseks jalgpalli mängimisega! Mina sellest loobusin ja olin ilmselt kohe teistest paremas sulgpallivormis.
Üks esimesi noortekoondise võistlusi pidi toimuma Taimaal. Kui kõik sovetlik dokumentide kadalipp oli läbitud ja väljasõiduni jäi umbes nädal, siis avastati, et Vapperi osavõtt ei tule kõne alla- ei ole komnoor! Kahe päevaga tehti mind koolidirektori asetäitja abil komnooreks, aga „kommunistlik ideoloogiline küpsus“ saabus hilja- leitud oli põhjus teise mängumehe saatmiseks.

Maltale saadeti teised mängijad. Treener Muru kuulus delegatsiooni ja rääkis, et minu nimi oli eelnevalt trükitud protokollides sees ja olin esimeses ringis kaotanud. Tegelikult oli minu kehvaks osatäitjaks Moskva sulgpallur Kalinski, keda võitsin viimasel katseturniiril lausa 15:0, 15:1.

Üks võikamaid asju oli nö „riiklik passivõltsimine“. Ennem viimast katseturniiri kutsuti mängijad koosolekule ja teatati, et koondisse on arvatud azerbaidžaanlane Orudžev, kes oli sündinud 1958.a. lõpus ega saanud noortekoondisse kuuluda. Kõigile tehti selgeks kuidas parteile, valitsusele ja sovettide spordile on ilmtähtis, et ta võistleks ja et kõik võtaksid teatavaks, et nüüdsest on ta sündinud 1960.aastal. (Katseturniiril ei olnud tal vajalik osaleda…)

Üldiselt olin selles seltskonnas suhteliselt omaette, nende naljad mind eriti ei innustanud. Kord ehmatasin ja pidin mõtlema oma julgeolekule. Vaatasime õhtul telekast jäähoki MM-i, kus kohtusid N.Liit ja Soome. Soome lõi värava- minult tuli rõõmurõkatus… Umbes 10 paari umbvihast silma kokkusurutud huultega jõllitasid mulle otsa! Pidin näo tegema, et olen hokis nii juhm, et ei teadnud, et N.Liit sini-valges riietuses ei ole. See sobis, ma ju nendega hommikuti hokisarnast vutti ka ei mänginud.

Noortekoondise peatreener oli KGB erupolkovnik Glebovitš, vana mees. Ta oli kunagi olnud allveelaeva komandör (ise arvan, et pigem „asetäitja poliitalal“). Samas oli ta suhteliselt tolerantne eestlaste ja Eesti suhtes. Hiljem sain temalt teada, et minu peale oli tehtud „poliitilisi kaebusi“ ühe võistkonnakaaslase poolt.

Noortekoondisega kaasnes palju huvitavaid kohtumisi ja mänge. Hulk treeningutest toimusid koos täiskasvanute koondisega.

Koondistes mängiti sulgpallidega. Peamine treeningpall oli India „Sondico“- ilus pall, tikitud valge brand name sinisest kangast lindil. Kuid võisteldi parimate pallidega- RSL. Pallidest puudust ei olnud. Samas toimusid kõik teised võistlused ja kodutrenn (kuigi treener Muru hankis koondise juurest sulgpalle ja lasi minul nendega mängida) Ida- Saksa plastpallide „Schwalbe“-ga. Üleminekud ühelt pallilt teisele oli vaevalised, kusjuures mõlematega mängitavad võistlused olid ju samaaegselt olulised.

Huvitavad olid koondises psühholoogilised testid, reaktsiooni ja füüsiliste eelduste hindamised jms., mida viisid läbi vastava eriala teadlased ja kellelt sai palju kasulikku teavet.

Oled esimene Eesti NSV meistersportlane. Tuli tiitel sinule kergelt ?
Millised olid tingimused, et selline tiitel endale saada ?


Tubli, Kristo! Oled teinud hea „kodutöö“! Olin esimene eestlasest NSVL meesmeistersportlane (esimene oli Reet Valgmaa).
See tiitel tuli minu jaoks siiski mitte üllatavalt ega pingutavalt, pidasin seda lihtsalt loomuliku katkematu arenguprotsessi kaasnähtuseks.

Tingimused oli tegelikult karmid. Ühe aasta jooksul pidi võitma klassifitseeritud üleliidulistel turniiridel 6 N.Liidu edetabeli esimese 40 hulka kuuluvaid erinevaid mängijaid või võitma neist 4 ja tulema Eesti (st liiduvabariigi) meistriks. Arvan, et tulin 1976.a. Eesti meistriks ja võitsin 4 N.Liidu 40 hulka kuuluvat mängijat. Tõenäoliselt sobis ka mõni muu kombinatsioon (4 40 hulka kuuluvat mängijat ja täiskasvanute N.Liidu tiitlivõistlustel 16 hulka kuulumine vms.). Kirjapildis tunduvad need tingimused lihtsad, aga seda saavutada oli põhimõtteliselt raske ja tagas, et meistersportlane oli ka sisuliselt N.Liidu tasemel mängija. Sisuliselt pididki olema tiitli saavutamiseks vähemalt 40 esimese läheduses edetabelis. Hiljem see devalveerus, sest hakati suurendama nn „meistripalle“ andvate edetabelikohtade hulka.

Samas oli „lõunaosariikides“ ja ka Moskvas mängijaid, kes kandsid seda tiitlit, aga tase selleni ei küündinud. Asi oli selles, et paljud seda ihaldasid, aga nende jaoks oli ostmine ainus võimalus. Ka mina muutusin väga „populaarseks“ võistlejaks, keda igale poole kutsuti, kuna olin edetabelis nö „palliandja“. Nii mõnigi mängumees sõitis hea meelega näit. Sevastoopolisse (mille korraldajad olid ettenägelikult impeeriumi võistluskalendrisse märkinud), kus talle korraldati ohjeldamatult pidusööke ja muud lusti, lisaks veel anti patakas raha reispassiks tagasiteele. Asi siis üks mäng konkreetsele mehele kaotada!

Jerevan, aastaid tagasi. Mängisid üksikut 3'ndale kohale. Schwalbe (loodan, et marki valesti ei kirjutanud) palliga. Pall sai eriti kergeks tehtud. Meenub see mäng/võistlus? (kuidas ja mis meeles ja mis toimus)

Jah, mäletan! Võistlustabelist või kohast ei mäleta ma midagi, aga vastaseks oli hea võistkonnakaaslane Alfred Kivisaar, kellega rassisime ülikerget palli taguda viimase hingetõmbeni. Kui õigesti mäletan, siis olid geimid lausa valikutega ning kuna pall oli nii kerge, siis see ei saanudki vist maha kukkuda ja jäi pigem õhku rippuma. Võib ette kujutada, kui palju meil pidi olema jõudu lõputut mängu mängida! Alfred oli väga hea mängija, sitke ja vastupidav võitleja.

Tegelikult oli asi selles, et kõrgetel lõunamaadel on õhk nii hõre, et pallid lendavad tohutu kiirusega, st on kohutavalt rasked. Kuna mängiti „Schwalbega“, siis need olid plastist stantsitud ja väga- väga kaugelt sulgpalli meenutavad nutsakad, millele oli kummiotsik külge õmmeldud. See kumm oli õmblusest ülespoole ebaühtlase äärega- vahel palju lainelist kummi, vahel õmblusega peaaegu tasa. Plastribid ei olnud „puhtalt“ välja löödud, vaid moodustasid justkui loori otsiku ja nö „sulgedest“ osa vahele. Selleks, et pall stabiilselt lendaks, pidi kummiääre võimalikult õmbluse lähedalt ühtlaselt ära lõikama ning loori põleva tikuga kiire liigutusega (et pall ära ei põleks) ära sulatama. Vahel harva õnnestus see töö liiga hästi- siis ei jaksanud seda enam piisavalt kõvasti lüüa. Jerevanis sai õhu hõreduse tõttu ka muidugi püütud võimalikult juveliirselt asjaga hakkama saada.


Siin on pilt pallist „Schwalbe“ (mitte mängijast). Hea nägemise korral on näha käsitsi lõigatud terav serv (muidu oli see üleminek „hägune“) kummiotsiku ja plastmassi vahel.


Mis mänguliik endale meeldib ja miks ?

Tippsportlasena oli tähtis vaid üks mänguliik- üksikmäng. Kuigi mulle meeldisid ka paarismängud, siis need pakuvad vaimset rahuldust vaid hea koostöö korral partneriga.
Kuna mu jalg ei luba suurt koormust, siis mängin veteranina vaid paarismänge, millest mulle enam meeldib segapaar, ikka kombinatsioonirikkama ja intellektuaalsema sisu poolest. Meespaari põhimõte on vaid „tagumine“- kes tõstab see kaotab. Viimane ei kehti küll veteranide ja ebaühtlase mängutasemega partnerite puhul- seal mängitakse sageli nö „peegelpildis“- eeldades, et vastane ei jaksa piisavalt kaua tugevalt rabakut lüüa, sest tõrje on vähem füüsiliselt pingutav ja nii mõnigi saab oma rahulduse sellest, et on justkui kõva tõrjuja (ja tema kontekstis vastane nõrgem, sest eksib lõpuks rabakuga). Mulle ei meeldi ka treeningutel valesti mängida ega rumalusi harjutada. Kuigi kindlasti seda teen, aga samas seda põlgan. Eelkõige püüan õigesti mängida ka juhul, kui eksin. See on eelduseks, et vajadusel ja pingeolukorras (näit. võistlustel) ei eksi. Muuseas, psühholoogilised testid, mida noortekoondise liikmetele tehti, esitasid tõestatud loogika- on mängijaid, kes eksivad treeningul, kuid samade mänguelementidega väga harva tähtsatel võistlustel, aga palju enam on neid, kes hiilgavad treeningul, aga võistlustel eksivad kõiges. Üldjuhul on see sõltuv närvisüsteemi tüübist ning isiku kaasasündinud omadustest, mida oluliselt ei õnnestugi teadlikult muuta.


Leedus, Klaipeda võistlused (isegi mina olen mõnel pildil olemas ;)) Millise hinnangu annad nendele võistlustele.

Sind mäletan hästi, kui olid koolieelikuna ema- isaga reisil kaasas. Tegin ise pilte vana laifilmi aparaadiga, millel oli pikk lõõtsaga objektiiv ja mille vastu lennujaamas tõsist huvi tunti. Mul on kusagil need pildid Sinust ja meie reisiseltskonnast alles.

Kahjuks ma ei mäleta midagi võistlustest. Kas see võis olla võistlus, kus oli vähe võistlejaid, kuid oli toonane N.Liidu tippmängija Skripko ja veel paar esimese koondise ässa, kelle vastu ja kellega koos sai edukalt paarismänge mängitud? Kahjuks ei suuda meelde tuletada. Vist ajan segamini ühe Vilniuse turniiriga.

Skripko’d nimetades tuleb ikka meelde tema gorilla välimus ja üleüldine naer, kui keegi mittesulgpalluritest küsis, et mis alal ta N.Liidu meister on? Skripko sai ühel Euroopa MV-l 16 hulka ja tema kohta öeldi välistreenerite poolt, et kui mäng oleks koosneks viiest geimist, siis oleks ta Euroopa meister. Üldjuhul võttis ta üleliidulistel turniiridel soojendusvesti maha ainult 1-2 vastase puhul. Aga tehnika oli tal nigel, mille korvas tohutu jõu ja vastupidavusega.

Kuidas treeniti (pean silmas tehnika ja füüsilise poole arendamine). Miski treeningpäevik on äkki alles. Saad sealt suvalise koha lahti lüüa ja järgi kaeda?

N.Liidu koondise treeningutel mingeid väga erilisi treeningharjutusi ei tehtud. See on ka loomulik, sest need laagrid olid kolm-neli korda aastas, mis lõppesid üksikmängude katseturniiridega ja treeningute eesmärgiks oli sobivate paaride väljaselgitamine ning tollal väga harjumatute ”päris” sulgpallidega tavaliste tehnikaelementide täiustamine. Noortekoondise liikmena oli treeningutel muidugi eriti huvitav mängida täiskasvanute koondise liikmete vastu nii üksik- kui paarismängudes. Ühes katkenud treeningpäevikus on tõesti kirjas, kellega mängisin ja tulemused, kuid need nimed on vist tänaseks tundmatud.

Samas tingisid need treeningud vajaduse enda tehnika arendamiseks, kuivõrd siiski mõned tippmängijad valdasid tehnilisi võtteid, mida oli kasulik õppida ja edasi arendada (näit. tagakäerabakud, pallingud, pallingute vastuvõtt, kõikvõimalikud petted jne.). Huvitav, et näiteks tol ajal muutusid moodsaks lühikesed pallingud (paarismängus), kus palli ei löödud mitte otsiku pihta, vaid seda ülespidi käes hoides küljelt riivates, mis andis pallile erilise etteteadmatu pöördega vindi. Hiljem sellised pallingud keelustati.

N.Liidu koondise kogunemistel tehti füüsilisi katseid, mida oli paratamatu ka kodus harjutada, mis omakorda kujundas personaalset treeningprogrammi. Füüsilisteks testideks oli (kui õigesti mäletan, aga kindlasti mitte täielikult):
30 m jooks
paigalt kaugushüpe
paigalt kolmikhüpe
paigalt üleshüpe (mõõdulint kinnitati vööle)
lõuatõmbamine
kätekõverdused
hüpped võimlemispingile (mõõdetuna ajaühikus)
jms.
Kuna kaugus- ja üleshüppeharjutusi kodutreeningutel ei tehtud, siis tegin neid ise kodus, Pirita-Kosel, majatagusel metsalagendikul. Tekkis isegi hasart, kuivõrd tulemused juba vähese harjutamisega oluliselt paranesid.

Tegelik treening (võistluste kõrval) oli ikkagi kodus. Sulgpallitrenn koosnes treener Muru juhendamisel enamasti kahest osast- spetsiaalharjutused (neid oli palju ja mitmesuguseid) ning punktidele mängimine. Treener pani mind enamasti mängima üksinda kahe vastu või nõnda, et iga minu viga oli vastase punkt (nagu lauatennises). Väikesena alguses solvusin- treener ei taha lasta mul võita! Arusaamine ja väljendamata tänu tuli kahjuks hiljem.
Kuigi treener Muru ja treener Ermi grupi (kes juhendas Tallinna tippmängijaid toonases TPI-is) suhted ei olnud just eriti soojad, korraldasid nad siiski nõnda, et alates umbes 15-aastaselt käisin lisaks tr.Muru treeningutele harjutamas ka TPI-s. Väga kasulik oli koolipoisina koos mängida Eesti tugevaimatega- Jaak Nuuter, Raivo Kristianson, Alar Kiviloo, Skaidrite Nurges, Toomas Randmäe jt. Treener Muru grupist oli minu noorteklassi lõpuks kujunenud Eestis arvestatavateks meesmängijateks Peeter Pajuste, Argo Aru, Vello Värbu. Mängisin sel ajal 5-6 korda nädalas, millelele lisandus paar korda üldfüüsilist treeningut (ujumine, korvpall, jalgpall). Käisin samas ka aastaid omaette jooksmas, vahel hommikul ennem kooli, vahel õhtul hilja. Harva toimusid Eesti koondise laagrid (treener H.Valgmaa), kus sai koos mängitud ka tartlastest Eesti tippmängijatega- Alfred Kivisaar, Mart Siliksaar, Aleksander Adojaan, Reet ja Riina Valgmaad jt. Eesti koondis oli suhteliselt muutuva koosseisuga (aastatel 1976-1983).

Kuid treeninguelemente sai ise täiendatud ja uusi ”süsteeme” välja mõeldud, mis arvan, et olid oluliselt kasulikud. Mõtlesin välja kombinatsioonid, mida sai heade ”sparringupartneritega” , näit. Peeter Ärmpalu, füüsilise jõu viimase piirini harjutatud. Näiteks nii, et kumbki lööb 2 korda kõrget- kauget nurkadesse ja siis emb-kumba võrgu-äärsesse nurka kiire tilkpalli, millele vastatakse samasse või diagonaalsesse võrgu nurka ja seejärel jälle kumbki 2 korda taha üles. Või vastupidi. Selliseid ”süsteeme” oli umbes kümmekond. Eesmärgiks oli see, et suudaks suvalisest väljaku punktist lüüa suvalisse punkti ning seejuures nõnda, et vastane kunagi ei teaks ette (petted) tehtavat lööki (seetõttu ka ”emb-kumba” nurka). Samas võib selline kombinatsioon piisava füüsilise vastupidavuse korral kesta ilma eksimiseta väga kaua ning nõuab kõva pingutust.

Psühholoogilised testid, mida noortele tehti. Mida need kujutasid ja mis tulemusi need andsid ?

Psühholoogilisi teste tehti Dnepropetrovskis toimunud noortekoondise (kellega koos harjutasid seal ka N.Liidu tipud- N.Vavilov, K.Pešehhonov, A.Prodan, N.Samarin) kogunemistel. Need koosnesid kirjalikest ja mingi spetsiaalaparaadi abil tehtavatest testidest. Aparaat sarnanes klaviatuuriga, kus klahvide kohal oli väikesed lambikesed. Testitav pidi vajutama klahve vastavalt tulede süttimisele ega tohtinud eksida- tuled vilkusid kiiresti ja erinevate kombinatsioonidega. Ma kahjuks enam ei mäleta kõiki neid paljusid järeldusi, mida tehti ja loodan, et need ei olnud määravad sportlaste edasisel saatusel. Neid katseid oli tehtud paljudele ja mitte ainult sulgpalluritele. Huvitavad järeldused puudutasid näiteks reageerimiskiirust. Massandmete alusel oli leitud, et ideaalne reaktsioonikiirus sulgpallurile oli 0,140-0,150 (ei julge pakkuda ühikuid, kas komakoht on kümnendik- või sajandiksekundites). Minul oli 0,147 (sama oli ka N.Vavilovil). Selgitati nõnda, et kelle reaktsioon on kiirem, see eksib sageli (reageerib ebaadekvaatselt- lööb valesse kohta, võrku, auti vms.). Kelle reaktsioon on aeglasem, siis hilineb ja loomulikult järgneb sellele ka mänguline eksimus. Umbes taolisi järeldusi tehti palju ja sellest olid ka kirjalikud kokkuvõtted, aga ma ei ole kindel, et mulle selline kaust üldse anti (ehk anti treenerile). Reaktsioonikiirust ei ole väidetavalt võimalik muuta, kuid teades näiteks selle defitsiiti, siis saab seda kompenseerida füüsilise vm eelisarenguga, (näiteks eelnevalt mainitud ”ürgjõud”- Skripko). Ideaalsete vaimsete eeldustega olevat olnud 70-ndate aastate mitmekordne N.Liidu meister S.Rozin, kes oli täielik Skripko antipood- väike paksuke! Rozin ja Skripko olid koos ka N.Liidu meistrid paarismängus. Rozin lõpetas Minski Konservatooriumi, tipus olles jättis maha sulgpalli, võttis kaasa oma kauni segapaaripartneri ja lahkus N.Liidust Ameerikasse orkestrijuhiks. Arvan, et need testid kinnitasid ka sulgpalli kui intellektuaalse spordiala olemust.


Millal ja miks sa loobusid sulgpallist (olid algusest peale väga andekas mängija)?

Loobusin umbes 2 aastat peale teist põlveoperatsiooni, arvatavasti 22-aastaselt (1982-83) Mängimine muutus mõttetuks, sest saavutanud hea vormi juhtus raksakas põlvega, mis tõi paarikuise pausi, seejärel jälle vormiajamine, isegi edasiareng ja jälle raksakas. Kahjuks on nii mõnigi sõber ja klubikaaslane seda abitut seisundit näinud (jalale ei saa toetuda, põlv on blokeerunud jms.).
Üks viimaseid võistlusi oli TPI Spordihoones, kus vist finaalmängu ajal mind kiirabiga traumapunkti sõidutati ja neid hetki on olnud korduvalt.

Ehk oleksin saanud jätkata, kui sel ajal oleksid olnud sellised põlvetoed kui praegu. Mängisin elastiksidemega, see läks mängides lõdvaks, aga mulle oli tähtis, et see ei laseks jalga liiga sirgeks ega annaks vertikaalsuunas järele. Pidin sageli ümber siduma, vaeva oli palju, aga õnnetused juhtusid ikka.

Sa tuletasid mulle Jerevani meelde! Seal oli vist minu viimane üleliiduline turniir (N.Liidu karikaetapp, kus küll mitmed tippmehed seekord ei osalenud). Jõudsin finaali, aga finaalmängud olid alati pühapäeval. Laupäeva õhtul astusin hotellis vaibaga kaetud trepist alla ja vaip libises. Tulemuseks raksatas põlv, kuid õnneks ei blokeerunud, sain toetuda. Hommikuks oli jalg koledasti paistes ja valutas. Läksin võistlema. Riietusruumis selgus, et tennis ei mahu paistetanud jalga. Õnneks oli leedukal Narvilasel reisikott kaasas ja laenasin tema minu omast 3 numbrit suurema tossu, see sobis hästi. Tõmbasin jala peaaegu kogu sääre ulatuses kinni ja hoidusin vastasest eemale, et see midagi ei märkaks ning läksin väljakule. Hakkasin kohe soojenduseta pihta (hea, et vastane probleemi ei tõstatanud) ja võitsin kiiresti ühel jalal esimese geimi! Kahe geimi vahel tehti vastasele kõvahäälselt selgeks minu kui laternaposti olemus ja kahjuks püüdis siis vastane lihtsalt palli mängus hoida. Pidin leppima teise kohaga oma ilmselt viimasel tippvormi turniiril.
Hiljem veel paar korda mängisin (kuigi treenimise olin lõpetanud) teiste pealekäimisel (Tallinn- Tartu, ülikoolide meistrivõistlused Moskvas ja Saraatovis) ja läks hästi, aga olin juba lõpetanud. 12 aastat hiljem võtsin reketi (see muidugi enam ei kõlvanud, millega tippmängija olin) veteranide võistlustel.


Kiri sinu lemmik T-särgil ?

Selleks kirjaks on , mis on Eesti infosüsteemide arendusettevõtte, samas nii sisult kui majandustegevuselt juhtiva tarkvara arendaja ja tarkvara eksportija kaubamärk. Ilmselt puutuvad Reaalsüsteemide poolt looduga kokku paljud: kellel on juhiluba rahakoti vahel, sellele lisaks veel Selveri kliendikaart; kõik teie ettevõtted, mittetulundusühingud, sihtasutused, FIE’d, parteid ja muidugi sealhulgas spordiklubid on toimivad Reaalsüsteemide loodud äriregistri süsteemi kaudu; kui täiturid teid tülitavad, siis olge kindel, et neil on kindlasti adekvaatne informatsioon, loodetavasti ei satu te vanglasse, kus kogu teave on Real Systems, korrakaitseasutused uurivad ning analüüsivad teid või teie kasuks Real Systems tarkvara abil jpm. Sageli küll ei osata teadvustada, kellelt need süsteemid pärinevad.


Kui saaksid kõike uuesti alustada, teeksid midagi teisiti ?

Ma ei teeks midagi teisiti. Kuigi tunnen nagu oleksin olnud sulgpallur eluaeg, olin tegelikult spordis ilmselt vaid 13 aastat (vanuses 9- 22) ja lõpetasin parimas arengueas. Tegelik jõud ja kogemused ning füüsis arenevad veidi kõrgemaks vanuseks. Arvan, et vigastus oli ka ette määratud. Kui mul ei oleks just keskkooli lõpetades olnud põlveoperatsiooni, siis ma ei tea, mis valikuid oleksin teinud. N.Liidust pakuti 3 varianti- Moskva Ülikool ja spordiklubi „Akademika“ või Armee Keskspordiklubi või toonane Gorki Polütehniline Instituut. Kõik need võimaldasid väga head sulgpalli-alast edasiarengut. Mina astusin Tartu Ülikooli (ja olin väärt treeneri, Helmut Valgmaa, õpilaseks), kuid 1980.a. läksin üle praegusesse Tallinna Tehnikaülikooli. Kui oleksin jätkanud tippsporti mujal, siis vaevalt, et omaksin sellist haridust, eriala ega tegevusvaldkonda mis on mulle palju rahuldust pakkunud ning eelkõige loonud olulisi ühiskondlikke väärtusi Eesti arendamisel.

Uudised

Muudatus kalenderplaanis

Seoses Tartu Ülikooli spordisaali (Ujula 4) hõivatusega 02. oktoobril 2010, toimub Paari...


Loe Edasi

Tallinna Sulgpallikooli ootab uusi õpilasi!

Kui sind huvitab, mis tunne on mängida sulgpalli Eesti parimate treenerite käe all, kasuta...


Loe Edasi

Yonex Cup tabelid ja ajakava

Yonex Cup 2009 I tabelid ja ajakava.


Loe Edasi
 
Tallinna Sulgpalliklubi :: GSM +372 53 475 981 :: e-mail: info@sulgpall.ee
Kõik õigused reserveeritud "Tallinna Sulgpalliklubi" 2002 - 2009 Tallinna Sulgpallikeskus, veebilahendus: wibes.ee mi
t>